Elu kutsus oliivipuu alla. Miks just sel päeval ja miks just sinna, seda ma siis veel ei teadnud.

 

Sõber ütles, et ta on vahel vihane. Isegi väga vihane. Hiljem vaatab tagasi ja ei mõista kust see viha tuli. Aga lähedased on juba kannatada saanud.

 

Tuttav stsenaarium nii paljudele. See on väga levinud. Me oleme nii sagedasti asjata vihased. Või kurvad. Või tunneme end süüdi. Otsest põhjust nagu polegi või siis on see trigger nii tühine, et piinlik on isegi tunnistada. Ometi on sellel mingi põhjus.

 

Tahad teen sulle Rännaku? küsisin.

 

Palava Kreeka päikese all Poseidoni templi aias Porose saarel. Sellises kohas…

 

Rändasime. Oliivipuu varjas vaid teda. Keskpäevane päike liikus nii kiiresti, et mina jäin kõrvetava päikese kätte. Aga ma ei julgenud liigutada, ei tahtnud seda imelist rändu oma nihelemisega häirida. Liikusime koos erinevates tunnetes, laskusime neist läbi, ikka sügavamale ja sügavamale, iseenda pärisolemusse.

 

Kohtusime tema lähedastega – sellest sündisid siirad jagamised, andestamised, kallistused. Muutsime koos ära ühe loo, lõime kerguse ja selguse. Puhkasime tingimusteta armastuse puhtas kohalolus. Aega ja ruumi ei olnud. Mitu tundi hiljem silmad avades leidsime end taas oliivipuu alt. Tema silmad säramas hoopis uuel moel. Minu omad suurest tänust, et ta lubas!! Et ma sain teda juhatada läbi imeilusate hingemaastike ning toetada ja julgustada rasketes kohtades.

 

Ma õppisin Rännaku praktikuks fototöö kõrvalt, koroona aegu.  Mind juhatati Rännakuni kui olin esitanud küsimuse – millised on meie i s i k l i k u d ressursid jõudmaks sügavale iseendasse, kohta kus toimub loomine ja tervendamine.

 

Me oleme nii väekad ja avarad, oleme võimelised liikuma ilma igasuguste abivahenditeta! Rännaku meetod on üks nendest. Sellega saab vaadata nii emotsionaalsete- kui füüsiliste seisundite algpõhjustesse, need tunnistada ja lahustada. Ning rändaja ei pea tegema muud kui ennast mõnusalt tundma, silmad sulgema ning lubama endal tunda tundeid.

 

Jah, me katsume iga hinna eest tugevaid ja valusaid tundeid vältida, see on inimesele nii loomulik. Aga kui lubame endal tunda, siis imestame, et see kohutav tunne kestab vaid mõnikümmend sekundit! 20 aastat põgenemist vs 20 sekundit tundmist.. Sellised võivad olla valikud..

 

Minu esmane kokkupuude Rännakuga oli 11 aastat tagasi kui olin raskes kopsupõletikus. Mu perearst suunas mind rännakuteraapiasse! Saades teada haiguse algpõhjuse olin nii siiralt imestunud, kuidas ma seda varem ei taibanud.. Aga nii see on, me ei näe alati. Sageli me ka ei tea, mida täpselt vaadata.

 

Elu kutse, see võib olla elukutse?