Empaadile on parimaks õpetajaks nartsissist. Sest ainult nartsissist saab empaadi välja sellest lõputust “maailma ära päästmise” rattast. See on ego muster – soov kõiki päästa, enda eest sel moel põgenedes – kuna tegelen teistega, siis pole lihtsalt aega enda jaoks (jess!).

Nõnda tormab empaat ka nartsissisti päästma. Ning osutub tollele mõnusaks ampsuks! Sest nartsissist ei vaja päästmist. Või kui isegi vajaks, siis päris kindlasti ta seda ei tunnista.

Ta on üldjuhul väga sügavate lapsepõlve haavadega, seetõttu ka ebareaalsete kaitsemehhanismidega ehk kohutava käitumisega. Vahel. Seal vahede vahel aga üliarmas, karismaatiline, j u m a l i k. Kuni ego jälle kaitsesse läheb ja ta ennast kohutaval moel väljendama hakkab.

Empaat vaatab seda meeletu kaastundega! Pole võimalik, et muidu nõnda äge inimene nii ennast (ja teisi-)hävitavalt käitub, mõtleb ta.. Mõistab, et nartsissistil on sügavad lapsepõlvetraumad ja as(t)ub kõhklematult (tulle) neid parandama ja lahendama.

Nartsissist aga jätkab oma kätteõpitud mustris toimimist. Teda väga ei huvita mingi päästmine. Ausalt öeldes ei huvita teda ka see empaat. Talle meeldib lihtsalt imetlus, tähelepanu ja tema isiku ümber sehkendamine. Samuti jätkab ta ka oma kaitsepositsioonis kõige ja kõigi mahategemist. Sest kui sina oled all maas, siis mina olen üleval, nii ta mõtleb. Helgematel hetkedel kurvastab (vist) ise ka oma käitumise pärast ja tõstab empaadi hellalt üles, päris kõrgele (see on see kui ta on üliarmas, et mitte öelda jumalik). Et siis järgmisel hetkel ta jälle sealt alla lüüa.

Empaat ei suuda seda kõike uskuda. Kuidas ikkagi nii tore inimene saab olla nii kohutav samaaegselt!? Ta ei kaota lootust teda aidata. Seda saab muuta!!! No peab saama! Ava oma silmad, hakka lihtsalt… heaks! Mõtleb ta. Ise samal ajal ameerika mägesid mööda nartsissisti tempos ja juhatusel kihutades.

Ja siis käib pauk! Üldjuhul saabub viimane piir, mis lõpeb suure crashiga, empaadile. Sest enne Suurt Pauku ta lihtsalt ei jäta oma lootmist ja päästmist.

Pärast pauku saabub tervenemise aeg. Kui kaua see kestab sõltub sellest kui tugev on empaadil sünniga kaasasaadud vaim. Igal juhul on ta täielikult iseend kaotanud, ta ei tea kes ta on ja mida tahab. Vaevu mäletab ta oma varasemat enesekindlust, ta tunneb end nõrga ja ärevana.

Kedagi päästa ta sellises olekus päris kindlasti ei suuda.

Nii saabub aeg, mil empaat hakkab lõpuks tegelema iseendaga. Enda päästmisega. Ta vaatleb end, tuhnib lapsepõlves, tormab mööda terapeute, loeb riiulitäie eneseabi raamatuid, aga miski ei aita. Selgub, et aitab vaid aeg ja MITTE MIDAGI tegemine.

See on empaadile väga uus olek. Harjumine sellega, et ta ei tee mitte midagi ja ei päästa/õpeta/juhenda/toeta/julgusta/ kedagi võtab omajagu aega. Aga kuna tal on kohtumisest nartsissistiga niikuinii paanikahood ja ärevus ja supermadal enesehinnang, siis ega tal muud teha pole kui lihtsalt kõigega leppida.

Ja siis ühel päeval, kui on hulk vett merre voolanud ja mitu korda jõulusid ning jaane peetud, on empaat koju jõudnud. Puhtasse iseenda olemisse. Sellisesse kus pole enam SUNDI ennastunustavalt maailma aidata. Kus ta kunagi enam ei unusta iseennast. Ta on läbi selle kogemuse näinud ära kõik 256 tooni süsimustast lumivalgeni, eelkõige selle tumedama otsa, millest tal varem suurt aimu polnud. Ta on saanud tervikuks.

Aga miks ta (vaeseke) peab just nartsissistiga selleks kohtuma? Sest mitte KEEGI teine ei suuda saata empaati samasse kohta. Mitte keegi. Sest empaadid on lihtsalt nii head, nii lahked, nii abivalmid.. Nii KENAD. Neile ei öelda isegi tavalisi asju väga otse. Rääkimata sellest, et tema ego lammutada suudetaks. Seda suudab vaid padunartsissist. Empaadil on väga palju allasurutud viha sees ja nartsissist aitab selle välja ventileerida.

Mida nartsissist sellest kõigest saab seda ma ei tea. Tegemist on huvitava piirialase käitumishäirega, mida nad ise ei taju, seega ei saa neid ka väga uurida, sest nad üldjuhul ei tee koostööd.

Ning muidugi ei ole üks hea või teine halb, tangot tantsitakse ikka alati kahekesi. Ja kui ühel hetkel suudetakse näha suurt pilti miks see kõik juhtus, siis ilmub (vähemalt) empaadi südamesse suur tänu. Ta on sellest palju õppinud. Ta tunneb iseend ja ei pea heaks enesetundeks enam otsima heakskiitu (mida ta varem sai vajalik olemise eest) väljastpoolt.

Küll aga mäletab ta igavesest ajast igavesti millised on nartsissismile viitavad punased lipud, mis ameerika mägedele viivad. Ja nagu empaadile omane, tahaks ta inimkonna päästmise mõttes kõiki selle eest hoiatada, seda kogu maailmaga jagada!

See on selline must-valge kirjeldus empaadi-nartsissisti perfektsest match-ist. Elu on loomulikult oluliselt kirjum (või hallim).

Veel on oluline teada, et empaadi-nartsissisti koostöö ei leia aset ainult paarisuhtes, vaid ka näiteks õpilase ja õpetaja, ülemuse ja alluva, guru ja tema järgija, lapsevanema ja lapse, jpt vahel. Kui sügav saab olema protsess sõltub sellest kui suurt transformatsiooni empaat vajab. Mõni teeb korraga kogu töö, teine kohtub regulaarselt pisinartsissistikestega.

(Ja muidugi taevaste kokkulepete tasandil on kõik fine! )