Jagan välja, selles on ilusat puhast tõde.

Lugesin ja vaatasin endasse. Ma ei tea millal sina, aga mina kaotasin ennast ära 7. aastaselt. Ega seda võltsisiksust mulle halbade kavatsustega peale ei surutud. Täiesti puhtast armastusest ja heast kavatsusest – et minust saaks keegi, et ma saaksin elus hakkama, et ma oleksin üldises plaanis kenasti vastuvõetav.

 

Aga teadvuseta inimese käes saab isegi headest kavatsustest mürk. Ütleb Osho.

 

Igatahes oli mu suur soov olla kogu maailmale meele järgi. Sest nii oli lihtsam. Ma ei saanud riielda, karistada, põlatud. Sain hoopis kiita (mmm, mis hea tunne see veel on!!). Pandi autahvlile! Paluti trennis teistele ette näidata! Viied ja medalid aitasid veelgi enam mõnusale tundele kaasa. Puhas dopamiin. Millestki MIS EI OLNUD MINA. Lihtsalt ära õpitud trikkidest!

 

Nii lasin kuni 28-ni välja. 3 x 7 aastat jutti. Elu oli nii lihtne ja nii mõttetu. Sain mis tahtsin, õppisin ju aina uusi trikke juurde. Katsin ennast järjest tugevamate ja “ägedamate” kihtidega – kraadide ning muu “vajalikuga” ilma milleta inimene “ei saa”. Näiteks läksin õppima majandust, et leib oleks laual. Lihtsalt üks imelik näide sadade teiste põnevate uskumuste seas, mille hea lapsena siiras usus endale olin võtnud.

 

Kui olin 28, siis lahkus mu ema. Sel hetkel oli mul võimalus üles ärgata. Aga mu hirm selle sündmuse ja elumuutuse pärast oli nii suur, et panin ukse pauguga kinni. Nii suure pauguga, et see põrkas lahti tagasi ja imepisike pragu jäi sisse. Ma ei leinanud, otsustasin lihtsalt eluga edasi minna, jutustades omale lõputuid lugusid, mida uskusin ise ja uskusid teised. Elu ongi selline, inimestel juhtub hullemaid asju. Juhtub ju!!

 

Aga uks oli praokil.

Kui sündisid lapsed, siis ma hakkasin taipama mis värk TEGELIKULT on. Esialgu oli ahhaa-momente vb minutike päevas, ei nädalas.. Kui sedagi. Aga tasapisi hakkasid mu silmad lahti minema. Tegelikult mitte silmad, vaid süda!

 

See avanemise teekond kestis järgmised 3 x 7 aastat. See ei ole mingi lühike aeg. Võib proovida ette kujutada.. 21 aastat järjest muudkui ärkad. Ja nii oli. See ON teekond.

Punkti ehk lõpliku vormistuse paneb sellele tavaliselt mingi suurem raputav sündmus, mille tulemusena oled lõpuks täiesti erk ja ärkvel.

 

Aga KUHU siis ikkagi ärgatakse?

 

Minu meelest sinna kus (KES) sa tegelikult juba kord olid. KUI sa mäletad seda.. Mina mäletan. Ma mäletan seda ennast, kes ma olin enne kui mind vormima hakati. Seda aega kui ma veel ei lubanud ennast muuta. See on see aeg, mida nimetatakse “kohutav kahene” ja “keeruline kolmene” ja “võimatu neljane” jne.

 

Kui suudad läbi näha ja närida kõikidest neist korraliku kodaniku kihtidest, millega kaetud oled, siis leiad uuesti üles enda puhta ja päris olemuse. Ja sa saad alustada algusest. Teha kõike seda, mis on sinu loomus, vaid seda mida su väärtused sind igatsema panevad. Kuulata oma südant, mis on su AINUS pühakiri ().

 

Osho ütles seal lennukis (st raamatus, mida lugesin), et kui inimene pisut teadlikumaks muutub, siis esimese asjana tuleb ära põletada kõik ajalooraamatud. Et saaks alustada uuesti. (NB see on kujundlik eksole, raamatuid pole ilus põletada)

 

Ja on veel üks koht kuhu saab ärgata. Küsida endalt KES MA OLEN?

 

See on üks põnevamaid küsimusi, millele on kas väga kerge või väga raske vastata.

Osho ütleb, et küsi seda lihtsalt kogu aeg. Ela seda küsimust. Ilma, et sellele kramplikult vastust otsiksid. Lihtsalt muudkui küsi. Nii kaua kuni sa saad sellele vastata, küsi edasi. Nii kaua kui saad vastuse märkmikusse kirja panna, ei ole see vastus. Kui tõeline vastus tuleb, siis on see nii eksistentsiaalne, et seda ei ole võimalik mingilgi moel väljendada. Ja siis sa märkad, et küsimus on kadunud.

 

Vot enne seda ära sure!

Ütleb Osho.

 

/ Osho. “Ettemääratus, vabadus, hing”