“Kuidas sa aru ei saa, et teismelistega ei saa rääkida nii nagu sina seda teed?” küsis minult üks lähedane täiskasvanu.
Tundub nagu harilik küsimus, millele võiks anda mingi vastuse, võib olla arutleda natuke selle üle ja siis päevaga edasi minna.
Mis aga juhtus minuga! See on hea näide sellest, mis juhtub aegajalt ka Sinuga, lihtsalt mitte selle sama küsimuse peale. Meil on igal ühel oma triggerid.
Kõigepealt ma karjusin talle vastu! Päriselt. Ma ei mäleta enam neid sõnu, aga midagi sellist, et “Vot enam ma ei suuda seda taluda ja et see pole normaalne!”. Midagi oli kindlasti veel.
Seejärel ma puhkesin nutma. Tütar tuli ja võttis mul armsasti kaela ümbert kinni. Lihtsalt hoidis, ühtegi sõna ei öelnud (maagiline oskus.. juba nii varakult). Lasi mu pisaratel voolata. Kui need otsa said, siis naeratasime teineteisele, ma selgitasin igaks juhuks, et niimoodi tulevad kaua alla surutud emotsioonid välja ja sel pole mingit pistmist ei tema ega tegelikult ühegi teismelisega. KUIGI SEE LAUSE SISALDAS JUSTKUI AINULT SEDA. Kuna ta nii imelises vaikuses oskas lihtsalt mu kõrval olla, siis tõenäoliselt oli ka see selgitus üleliigne, aga no igaks juhuks.
Seejärel ma eraldasin ennast. Lihtsalt läksin magamistuppa ja panin ukse kinni. Et eraldumine oleks täielik, siis jäin isegi magama. Tegelikult ei jäänud, aga tegin sellise näo.
Ärgates paistis päike. Kui kodu oli vaikne ja pere oli oma päevatoimetuste juurde lahkunud, siis istusin päikeselaiku ja küsisin endalt, mis värk TEGELIKULT on.
Nii kui ma selle küsimuse olin sõnastanud, hakkasid pisarad jälle voolama. See on selline tunne nagu siis kui väike laps on naabrilastega õues kakelnud ja siis vanaema tuleb ja võtab ta sülle ja ütleb, et räägi nüüd kullake kõik ära, mis teil seal tegelikult toimub. Oeh kui vabastav.
Ja minu pisike mina hakkas “rääkima” – tundekeeles.
Esimene tunne oli ahastus – “Kõik, mis ma teen on kogu aeg vale! Ma ei saa kunagi olla mina ise! Ma ei suuda olla kellegi moodi! Mina räägin nii nagu mina räägin!”
Rännakupraktikuna teadsin – luba sellel tundel olla! No lubasin.
Kui esilekerkiva tundega midagi ei tee, kaasa ei lähe, enesehaletsuses heietama ei hakka, siis ta lahustub ning muutub millekski, mida ta TEGELIKULT katab. Meil on mitmeid kehasse salvestunud tundekihte ning päris juurpõhjus on sageli teiste tunnetega kaetud.
Mis on TEGELIKULT selle ahastuse all? küsisin.
Ma ei ole väärt..
Uus vastik tunne, kuskil kõhus. Lubasin olla ja laskusin ka sellest läbi.
Mis on selle all?
Reetmine! Kohe kerkis mälestus kuidas ma olin maal, ilma ema ja isata. Terve suve!
(Täna tean, et tervet suve ma seal kindlasti polnud ja ema-isa tegid parasjagu linnas remonti ning see oli parim lahendus lapsed maale saata. Väike Mina tundis aga ikkagi reedetust). Lubasin siis ka sellel tundel endast üle ja läbi uhtuda. Ning langesin ka sellest kihist läbi.
Ja selle all oli igatsus. Koduigatsus! Ema igatsus! Kõris, kurgus, see sama klomp, mis seal maal olles oli! Lubasin olla.. 12 sekundit, rohkemaks neid tundeid tavaliselt ei jätku kui nende eest ära ei põgene või kaasa ei lähe.
Ja selle alt tuli omakorda välja.. kurbus. Selline vaikne tihkuv kurbus.
Lisaks abitus..
Seejärel eraldatus. Mäletan kuidas peksin mingi toikaga nõgeseid mahajäetud katuseta tallihoones, tõenäoliselt koos teiste lastega, aga hinges väga üksi.
Ja selle järel – üksindus.
See tundub olevat minu juurikas.. Satun Rännakutes sageli sellesse. Kahtlustan, et see on väga paljude “meie aja laste” juurikas.. Sest kogesime üksindust ESIMESE asjana siia maailma jõudes.. Olles sünnitusmajas päevi ja öid üksinda, emast vägivaldselt eraldatud, tombuks mähitud, kuskil suvalises ruumis.. Beebidel ei ole taju iseendast, nad tajuvad end ema osana. Võib ainult ette kujutada, milline rebimine ja seejärel sulgumine meie hingedes on toimunud. Elukestev üksinduse hõng saatmas..
Ning siis lõpuks vaikus.
Lõputu vaikus. Lubasin endal sellesse vajuda. Vaikuses on mõnus avarus ja rahu. Keset vaikust ilmus ema. Ja ma rääkisin talle kõik ära! Kuidas ma ÜLDSE (ÜLKSE!!!) ei tahtnud seal maal olla! Kuidas ma ennast tundsin – lahti ühendatuna, pidetuna. Väikesed lapsed on emadega nii seotud, et tunnevadki nii, kui peavad vägisi eemal olema. Suur mina ju teab. Väike ei teadnud. Nüüd sai välja rääkida! Jutustasime seal vaimusilmas tükk aega. Kuni teineteise täielikult ära mõistsime. Ema sai aru mida ma tundsin ja mina sain aru, et nad tahtsid remonti teha ja nad ei osanud teisiti, ei tulnud selle pealegi, et see nii halvasti mulle mõjub. Nõnda, et veel mitukümmend aastat hiljem tunda annab. Lõpuks kallistasime ja andestasime, nii mõnus tunne oli.
Ja siis ma tulin päikeselaiku tagasi, südames suur tänutunne ning hinges kergus!
Tegin silmad lahti ja seest kerkis vabadus – vaat kuhu koer oli maetud!
Vaatlesin seda õhtust triggerit, üldse ei triggerdanud enam! Naerma ajas!
Maagiliste Rännakuteni, kallid sõbrad! Ja see ON maagia, sest iial ei oska arvata KUHU just SEE koer täpselt on maetud. Ning neid koerakesi ilmub me ette elus ju kogu aeg! Kuniks enam ei ilmu.