Kui eile teised tantsima läksid, siis mina läksin tuppa. Tänasin õnne, et toakaaslased olid suveseminarilt lahkunud päev varem ja ma olin üksi.
Mu selg valutas, rinnus pitsitas, kõris oli tükitunne ja tuju oli null. Ilmselgelt vajasin ma Rännakut. Vaatasin kella – liiga hilja, et helistada ja paluda abi oma sõpradelt Rännakupraktikutelt, kellega meil on vaikiv kokkulepe teineteisele alati Rännakut teha, kui vajadus on. Kuigi ma tean, et suurema mure korral võiksin seda teha ükskõik mis kell. Väike pitsitus ja puusavalu aga polnud piisavad telefoni haaramiseks ning seetõttu otsustasin teha endale ise Rännaku.
Koheselt purskas plejaad emotsioone välja, kohtusin tegelastega, kellega polnud varem kohtunud, nägin läbi (esmapilgul) uskumatuid mustreid, jõudsin kaugele minevikku, sain teada oma pitsituse põhjuse, andestasin, tulin välja ja jäin magama.
Hommikul ärgates sain kohe aru, et protsess on pooleli. Vaatasin viimase aja triggerid üle – tavaline värk: ma pole valitud, ma pole kutsutud. Triggerdajateks hea sõbranna ja hea sõber, tegelik teema loomulikult olematu. Õnneks võivad mu triggerid tänapäeval väga väikesed olla – Universum ei pea andma mulle enam väga suuri katsumusi, et ma endaga tööle hakkaksin.
Meil kõigil on oma baashirm ja eks kogu kamm siis selle ümber käib.
Mul ei jäänud muud üle kui randa minna ja Rännak lõpuni teha. Poole tee peal tuli mul pähe endalt küsida: „Proua, mis te mõtlete, kes te üldse tegelikult olete?”
Kes ma olen? Kes ma olen?
Kes ma tegelikult olen?
Kes ma olen ja miks ma olen?
Mingi viis minutit ketrasin seda ühte küsimust.
Ja siis – plaks! – kuskil Suurupi kandis, tõesti heleda plaksuga ohvrimänguloor kukkus ja ma purskasin naerma:-) Milline vabanemine!! Kõik meenus!
Ma lihtsalt ei suuda aru saada, kuidas ma selle muudkui ära unustan. Kuidas on võimalik, et olles kogenud mitmeid kordi tänu varasematele Rännakutele tunnetuslikult ja süvakogemuslikult enda päris olemust, suurust, ulatust ja väge, teades oma selle elu missiooni, ma suudan ikka ja jälle minna ÜLITÕSISELT neisse inimelu võludesse ja valudesse? Mängudesse, mida läbi oma keha mängime ja kogeme. Kogu mu tavaline lugu hüljatuse tunde põhjusest – et ma olin beebipõlves üksi jäetud –, vanematele andestamisest, nende valusate, aga magusate tunnete järjekordsest tundmisest kukkus jälle plaksuga kokku 🙂
Jah, jälle! Sest ikka ma leian end neid tundeid kogemast ja tulihingeliselt kaasa mängimast 🙂 Viimasel ajal lihtsalt tulen kiiremini mäletamisse tagasi.
Ma mõtlen, et miks me üldse tahame neid mänge mängida? Aga see on tegelikult väga loogiline. See kurbus, valu, igatsus – need ju sünnitavad luulet ja laule, annavad võimaluse tunda! Sest tundmisest hullem on vaid mittetundmine. Ja minu arvates seda me olemegi tulnud siia tegema. KOGEMA.
Aga selleks peame väga hoidma oma keha, andma talle und ja toitu, valima ka, mida lubame endal kogeda, sest teame ju kõik, et liiga palju ja liiga tugevad tunded võivad meie kauni sõiduvahendi mootori kinni jooksutada või lausa läbi põletada.
Nii ma siis naersin ja põrutasin rannast hooga hoopis mööda 🙂 Tänasin mõttes oma sõbrannat ja sõpra, et nad andsid mulle triggeri, et ma ennast jälle mäletaksin – olete tõelised sõbrad ja hingekaaslased! Kujutan nagu multifilmis ette, kuidas kord „seal“ me lööme patsu ja naerame südamest teineteisele korraldatud õppetükkide üle!
Ja kui ma siis lõpuks mereni jõudsin…
Oli mul rinnus kerge ja seljavalust polnud jälgegi!
See Minu Inimene on ikka naljakas olend. Toredalt mänguline vähemalt 🙂