See tühja kleidi aasta on tulnud viimasel ajal palju teemaks. Minu 2021, mis oli elu kõige keerulisem ja samas kõige transformatiivsem. Mina kuulun sellesse leeri, kes usub, et kasvamine on pöördvõrdeline kannatusega. Mida pimedamat kohta eneses oled kogenud, seda suuremale valgusele on edaspidi ligipääs. Seega, ma ei kurda (enam :-)).

 

Täna ma tahan rääkida tunnetest, mida tol aastal kogesin. Aktiivne protsess kestis mul 9 kuud (minu meelest üles ärkamiseks päris loomulik aeg, tavaline rasedus :-)). Ja julgen öelda, et kogesin selle aja jooksul intensiivselt läbi kogu tunnete alumise skaala… Viha, hirm, lein, apaatia, süü, häbi… Aga miski neist oli aktiivne kogu aeg. 9 kuud järjest..

 

See oli hirm. Selline hirm, mida ma polnud mitte kunagi elus tundnud isegi lühikest aega. See oli surmahirm. Surmahirmuga kaasneb üldjuhul ärevus ja paanika. Kuna hirmu väljendus on väga kehaline (süda hüppab välja, hingamisraskused, minestuse tunne, keha suriseb ja lainetab, silmad lähevad uduseks, kõrvus vilistab ja ei kuule enam), siis tundsingi sõna otseses mõttes, et suren ära. Nõnda surin iga päev 9 kuud järjest, aus olles, siis üle päeviti. Ma ei tea mil moel mulle see 1 päev vahepeal alati puhkamist anti.

 

See hetk kui tundsin kortisooli ja teiste stressihormoonide plahvatust, mis ette hoiatamata mu kehas jälle tulvama hakkasid, sai mulle lõpuks päris tuttavaks. Samuti hirmu olemus. Ühel hetkel lõpetasin küsimise kust see ometi kõik tuleb?! See oli tõesti väga võõras mulle.. Kes mind tunnevad, ütlevad arvatavasti, et olen suhteliselt kartmatu, enesekindel, isegi julge. Need 9 kuud ma värisesin nagu haavaleht. Sõna otseses mõttes. Hirmu kehalised väljendused on sageli värinad ja surinad. Ma ei saanud käia inimeste seas, isegi poodi ei läinud vabatahtlikult ja üksi. Ärevus mattis mind ja oli minu elu osa. Ta sundis mind paigale. Koju nelja seina vahele. Ei lasknud mul olla kellegagi ühenduses. Ainus, kes mul oli, olin mina ise.

 

Nüüd Rännaku kooli läbinuna ma tean, et see ongi AINUS, millega saab hirmu seljatada, see, et sa EI TEE MITTE MIDAGI! Lihtsalt istud selle kohutava tunde sees kuni eraldud temast, hakkad nägema, et MINA ei ole hirm, et hirm on midagi täiesti eraldiseisvat. Kuni koged ära, et hirm on illusioon, mida SINA ISE TEKITAD ja kuna sa suudad seda tekitada, siis sa suudad seda ka lahustada. Kohe kui sa märkad selle ära, siis hakkab hirm taanduma.

Aga siis ma seda ei teadnud.

 

Mida teeb inimene, kui tal on hirm? Kõike, mis aitab tal hirmu MITTE tunda! Põgeneb ükskõik kuhu – telefoni, töösse, trenni, ööklubisse, lastega mängima, seksima. Kuhu iganes, et seda õõvastavat tunnet mitte tunda. Nii minagi. Ühel hetkel aga lendas mul lihtsalt kaas pealt ja kogu elu jooksul kogunenud hirm pahvatas korraga välja (jagan kogu lugu 3. aprillil väiksemas ringis).

Kui need tavalised põgenemisstrateegiad enam ei aita, siis otsib inimene tavaliselt abi – käib mööda terapeute, võtab rahustit ja tegeleb pideva skänneerimisega, mida veel teha saaks. Ta muudkui TEEB midagi. Nii ka mina.

 

Kui tunned hirmu või ärevust kerkimas, siis esmalt tunnista seda – reaalselt ütle iseendale, et ahha, ma tunnen praegu hirmu. Sest sinu ajus on kohe-kohe juhtimist üle võtmas roomaja aju, mis oskab ainult põgeneda, võidelda või freezida ehk on oluline, et ka analüüsivõimet omav osa sinust kuuleks selgelt mis värk on.

 

Järgmiseks jää päriselt paigale. See on üliraske! Aga pane tähelepanu hingamisele (see aitab) ja ära tee midagi.

Vaatle oma hirmu. Võid endale korrata – see on lihtsalt hirm. See ei ole mina. Ma lihtsalt TUNNEN seda. Kuna MINA tunnen seda, siis on see järelikult MINU sees. Ja minu sees saab olla ainult see, mille MINA olen loonud. Ja kui ma saan hirmu luua, siis ma saan teda ka lahustada. Sel hetkel sa võid hakata tajuma, et hirm hakkab taanduma. Sest nii kui me paljastame mõne illusiooni, siis see kaob, teda pole enam. Nii on ka hirmuga.

 

Su keha muidugi reageerib ikka edasi – hingamine on kiire (aeglusta, seda sa saad ise teha), süda taob, nahk kirvendab jm. Keha protsessid ei lakka nii kiiresti. Su veres voolab stressihormoonide kokteil, mille väljutamiseks on üksjagu aega vaja.

Aga hirm kui tunne hakkab taanduma või on juba täielikult kadunud.

 

Nüüd kus ma seda kõike tean, siis anti mulle korra enne oma sünnipäeva seda veel kogeda. Vahetult enne uinumist tuli ei tea kust ärevuselaine (muidugi hiljem tuvastasin selle mõttepoja, mis murdosa sekund sellele eelnes). Ja tegin läbi kõik eelpool kirjeldatu. Ning see paaniline ärevus taandus 5 minutiga! Aga ta tuli paar korda tagasi, nagu kontrolliks! Ja see oli väga huvitav kuidas ta neil kordadel taandus – kuna ma olin ennast täielikult eraldanud hirmust, näinud läbi, et ta on ju illusioon, see pole mina, olin saanud ta seeläbi taanduma, siis ma lihtsalt purskasin naerma “Oot, mis mõttes sa VEEL tuled!?”. Ja iga järgmine kord kui ta kerkima tahtis hakata oli mul samasugune kerge muigega vaade ta tegevusele! Ja nii ta pärast paari korda katsetamist enam ei tulnud. Ma uinusin sügavasse unne paarikümne minuti pärast. Mida oma 9-kuulisel “rännakul” poleks ettegi kujutanud, hirm saatis mind vahel terve öö, sest ma lubasin seda, läksin temaga kaasa, veeretasin hirmumõtteid, mis järjest paisusid. Loomulik, et ta vaid kasvas.

 

Muidugi vahel on hirm meile super abimees, ta panebki meid põgenema, peitu pugema või võitlusesse astuma kohtades KUS ONGI SEDA VAJA. Siis tee seda. Aga tänasel päeval on neid reaalseid ohtusid palju vähem kui ürgajal kui tõesti silmad kuklas pidid olema, et lõvi sind nahka ei pistaks. Ehk et kui märkad, et hirm ja ärevus on üleval, aga reaalset ohtu ei ole, vot siis istu hirmu sisse ja lahusta ta ära.

 

Hirmu ja ärevuse teemad on hetkel väga aktuaalsed, sest palju sellest, mis me ümber toimub, on veidi ebaturvaline. Kohtun oma Rännakutes sageli klientidega, kellel on hirm üleval.

See on teema, milles vajab nõu ja abi igaüks meist. Sest hirm on väga vastik tunne ja sageli juhtub veel nõnda, et hakkame tundma hirmu hirmu tundmise ees.. Ja ongi nõiaringi käega katsutavas kauguses!

Ja veel: hirmu vastand on arm. Sellega saab ka palju ära teha!

 

Istusime kalli kolleegi Gerly Sepaga ühel päeval kohvikus ja rääkisime neil teemadel. Ja leidsime mõlemad, et tehes vaid 1:1 Rännakuid ei jõua me paljudeni, kes võiks me kogemustest ja teadmistest kasu saada. Otsustasime astuda välja mugavustoonist ning teha esimese grupi! Esimeseks grupi teemaks just see sama – hirm ja ärevus.

Neis regulaarsetes gruppides saab olema grupirännak, milles saab vabastada oma aja äraelanud mustreid ja blokke, vabastada hirme ja muud. Lisaks on seal oma osa kogemuste jagamisel. Samuti anname me reaalseid tööriistu, millega saab igaüks iseseisvalt end edasi aidata.

Oleme Gerlyga mõlemad Rännaku praktikud, tema kogemus on väga pikk, ta on teinud Rännakutööd üle 7 aasta.

Panime oma grupirännakutele nimeks Elu jutud.

 

Esimene grupitöö toimus 3. aprillil 2023. Infot edasiste kohta leiad kontkatilehelt, võid mulle alati ka oma soovi saata, et teataksin kui järgmine toimub!