Tänaselt Rännakult võttis mu armas rändaja kaasa puidust sõrmuse, mille sisse salvestasime selle puhta tingimusteta armastuse tunde kuhu rännakus jõudsime. Meenutamaks seda tunnet alati kui vaja on.
Sageli me isegi ei tea, et see tunne on meis olemas. Veel vähem, et SEE MA OLEN. See on MINU olemus, armastuse allikas, MINUS ENESES.
Kui palju ma ise olen armastust otsinud, väljastpoolt.. Tõsimeeli arvasin (st. olin kindel), et see on see tunne, mida ma tunnen kui keegi mulle tähelepanu pöörab, kui olen armunud, kui saan kiita, olen midagi saavutanud.. (jätka vaba fantaasiaga loetelu).
Ehk mis iganes, aga impulss tuleb VÄLJASTpoolt, kellegi või millegi KAUDU.
Mingil hetkel asendus minu inimesestesse armumine armumisega tegevustesse, nähtustesse, paikadesse, elusse üldse. Aga igal juhul oli see alati seotud millegagi, mis pole mina.
Olen isegi oma holistika instituudi õpetajale öelnud sõnad: “Aga kui armumist ei oleks, siis mis mõte elul üldse on?!”
Aga Sa saad elumõtte kohe kui oled avastanud armastuse allika enda seest! Läbi Rännaku on meil imeline võimalus sellest allikast aimu saada. Mis tunne see üldse on! Isegi kui see kestab vaid hetke, isegi kui saame vaid nuusutada tema essentsi. Siit edasi Sa TEAD. Sa tead mida Sa otsid.
Ning ühte mu sõbra poolt armastusega voolitud puidust sõrmusesse me salvestasime täna selle tunde sisse. Et see väike puidust Juhataja saaks mu klienti juhatada sel imelisel ja käänulisel teel armastuse allikasse.
Jah, see Sa oled.