Kõik kolm teed olid erinevad. Mõni sumbus, mõni laienes. Üks oli heledam, teine põnevam. Igal teekonnal aga valitses mingi TUNNE. Essents just sellest võimalikust teekonnast.

 

Millise Rändaja valib, ma ei tea. Minu ülesanne oli olla rännutaja.. Saatja ja juhataja. See polnud tegelikult mina, ta sai juhitud enda kõrgema teadvuse poolt, Kõrgema Mina poolt, kes niikuinii kõike teab. Mina olin lihtsalt töövahend, kes aitas paari sõnaga vaimusilma luua.

 

Aga ometi rändan ma alati kaasa. Sel korral rändasin ma mõtlusesse, et misiganes teed me ei käiks, teeme seda alati üksinda. Tundub, et me ümber on palju kaasteelisi.. Kuid vaata just praegu enda ümber, nagu PRAEGU, kus nad on? Näed sa neid? Kuuled? Tajud? Koged vaid seda osa endaga kaasa rändajatest, kes on parasjagu sinuga samas ruumis.

 

Nii ongi. Jalutame oma eluteel iseendana, milline imeline ja armas solo-tripp! Jah, meil on alati võimalus valida omale kaasteelisi, mõned tulevad ise, teised lahkuvad ise. Ehk me saame oma teekonnal puudutatud kaaslastest, kelle solo-tripp meie omaga parasjagu ristub või mõnda aega paralleelselt kulgeb. Vahel päris lähedalt.

 

Nagu ütleb Hemingway, vaata et sul oleks teekonnal mõnus! Ehk et on väga oluline armastada oma ainust tõelist teekaaslast, kes on 100% sinuga, iseend.

Sest nii tulles, minnes kui teel olles oleme vaid ise. Me, myself and I.

Who am I?