Ühel päeval tegin Rännaku 13-aastasele noorele. Ja pärast seda ei ole enam miski endine! Ma sain nii selgelt aru KUI oluline on töö laste ja noortega! Milleks ooodata esimest pauku täiskasvanu eas (lahutus, töökoha kaotus vm), mis meid rajalt maha lööb ja siis terapeudi juurde minnes hakata lahendama lapseõlvega seotut? Kui on võimalik need KOHE praeguses hetkes lahustada!? See oli mu jaoks nii valgustav!

Kõik mu kahtlused, mis mul olid, jäid kahtlusteks. Noored ja lapsed on erakordselt avatud ja sügavad! Töö nendega on samasugune, lihtsalt neil pole tugevaid blokeeringuid veel. Ja nii see läks, see noor inimene liikus sujuvalt läbi emotsioonide, tundes igat kihti, vabastades neid ilma igasuguse probleemita. Oli kurbust, viha, süütunnet ning pisarad, mis on väga tugevad vabastajad, tulid nii loomulikult. Rännakul toimus palju loomulikku andestust, sügaval südame tasandil ja see kõik toimus kerguses. Räännaku lõppedes koges see väike hingeke rahu ja suurt armastuse tunnet. Ta kohtus iseendaga ja mõistis paljut, mis muret oli teinud.

Ja mina tundsin sügavat tänu. Et tema vanemad oskasid märgata koormat, mida nende laps kandis ja otsisid abi. Et see armas laps teadvustas seda ka ise ja julges avaneda. Vahel ma mõtlen, et tänapäeva noored on meist kordades targemad. Peaksime neist eeskuju ja õppust võtma. Lapsevanematena on meil igapäevaselt see võimalus, kuulakem oma lapsi rohkem ja kindlasti südamega.

Olen pea terve elu töötanud lastega, nüüd tean, et ka minu Rännakud võtavad suuna nende poole. Kui saan aidata lapsi ja noori, siis tunnen, et olen tõeliselt abiks maailma paremaks paigaks muutmisel. Nemad on need, kes ühel hetkel selle planeedi päästavad.

Olen väga tänulik.