Lõppeks mängime neid mänge siin ju ainult iseendaga.

 

Ellu astudes valime avatari ja peamise teema. Ja hakkame seda lahendama, kel üksindus, kel süütunne.. Mis iganes tunne, mida me vaimolendina igavukulises eksistentsis kogeda ju ei saa.

 

Ja täitsa ise saame mängides valida, et kui level liiga raskeks läheb, kas panna kinni ja alustada natukese aja pärast uuesti algusest või pusida läbi.

 

Nii mööda leveleid liikudes, vahepeal pausile pannes ja puhates, nõu küsides, mingi raske koha ära taibanuna jälle hooga edasi minnes.

 

Kuni on Game Over. Tead ju küll seda tunnet kui oledki jõudnud mõne mänguga lõppu! Tegin KÕIK levelid ära! jess!! Eksimatult mõnus tunne. Nats kahju ka, et mäng läbi sai, aga väike elevus sees võimalusest järgmisega alustada!

 

Selle kõik võib panna misiganes konteksti – näiteks suhetesse, karjääri, kuhu iganes, milles inimlaps kasvab!

 

Töö iseendaga näiteks Rännaku abil on lihtsalt mängu kiirendi. Et saaksid rohkem mänge ühe elu jooksul mängida!

 

Ja mängu mõistjaid on juba nii palju!