Me oleme mõlemad – heledus ja tumedus, valgus ja pimedus, rõõm ja kurbus, armastus ja vihkamine. Lõputu jada vastandeid. Me oleme alati kahe vahel ja meis on alati mõlemad. Kuidas saaks siin duaalsuses olla teisiti? Et mina olen äkki sellel planeedil erand?
Kas me aga tahame ja julgeme olla mõlemad pooled?
Nii ilus on ju olla armastus ja helgus, pidev rõõm ja kergus. Lennelda lillelt lillele. Nähagi enda ümber vaid lilli..
Mida sa kallis peidad selle lillelapse kleidi all, iseenda eest?
See on meie tumedam osa, mida on nii raske tunnistada, isegi üldse märgata. Kui mina iseendaga lõpuks kohtusin, siis oli see kohtumine just varjuminaga. Ja ma päriselt vaatlesin silmad pärani neid hirme, mis mu seest üles kerkisid ja mõtlesin, et minu omad need küll ei ole! Ükskõik milline maagiline seletus sellele on, aga mina neid ei tunne. Ei tea kust need tulevad ja kus seni varjul on olnud! Ma olin läbini tuttav olnud vaid oma kerge ja helge minaga.
Tea, et Su varjumina on nii osavasti peidus. Nii peenelt oled Sa (ise) ta kokku pakkinud, ära peitnud ja unustanud..
Kuniks kohtud ühel hetkel teise varjuga. Me võime anda hinnanguid kuidas pole hea siin inimeste maailmas käituda, aga tea – see sinu suhtes ‘kehvasti käituja’ täidab vaid oma ülesannet, teie omavahelist hingekokkuleppet – aidata sul kohtuda oma varjuminaga. Maailm on sinu peegel. Ei ole võimalik kohtuda oma varjuminaga kui sa ei kohtu kellegi või millegagi, kes on su varjuminale peegliks.
Sellise imelise taipamise sain eilsest Rännakust.
On suur kingitus saada tundma tervet ennast, saada tervikuks. Sellest hetkest alates sa ei vaja enam armastust väljastpoolt, vaid oled avanud armastuse allika iseendas. Ja see allika armastuse valgus on see mis sa oled.
See Sa oled.