Ma teadsin juba hommikul, et täna tuleb surmaga pistmist. Kuna pidin lendama 531 inimest mahutava lennukiga ja ilmateade lubas äikesetormi, siis arvasin, et see on seotud kuidagi sellega. Huvitaval kombel oli minus suur rahu.

Tegin vist esimest korda elus endast tõsise näoga selfi. Loputasin viimast korda varbaid liiga soojas vahemeres ja läksin pakkima. Mitu korda tunnetasin läbi, et okei, kui täna suren, siis mis tunne see on. Kuna olin koos kogu perega, siis olin täiesti rahulik. Täpselt sama rahulik nagu kunagi Holistika Instituudis õppides surma moodulit läbides, kus “surnuna” kogesin täielikku ükskõiksust Maal edasitoimuva vastu (see oli ootamatult hea tunne). Ma ei saa öelda, et kõikides oma elukeerdkäikudes, kus mul surmahirm ülesse on tulnud, suhtuksin ma võimalikku minemisse sama rahuliukult 🙂 Aga nii oli see eile hommikul.

Lend oli nagu lend ikka. 531 inimese tekitatud elevuse-ärevuse-põnevuse mürafoon oli salongis küll keskmisest kõrgem, lennuki ümber lahvatavatate välgukärgatuste ajal naerdi, kiljuti, nuteti (rohkem vist beebid), aga ühel hetkel olime maandunud. Aplaus tahtis kõrvu lukustada (mina ei plaksuta kunagi, sest üks piloot ütles mulle, et see on neile veidi alandav, et nagu mismõttes ei usuta, et nad maanduda suudavad!?). Olime kõik kenasti elus ja terved.

Aga hetk hiljem, lennujaama sisse astudes, varises üks mees kokku ja suri ära.

Ja see on selline hetk, kus tegelikult keegi midagi ei oska teha. Sest kui palju me elus üldse näeme surnud inimest? Mina polegi mitte kunagi näinud. Mitte kunagi. Ka ema kirst oli kinni.

Üks noor politseinik alustas koheselt elustamise ja kunstliku hingamisega, liitusid paar arsti lennult. Nad pumpasid ta rindkere kümneid minuteid väsimatult.. Kõrval shokis lähedased ja 531 inimest, kes ei osanud midagi teha. Me ei oskagi. Mina olen ka mitu korda esmaabi koolituse läbinud, aga ausalt öeldes ma ei tea, kas mul oleks kõik õigesti meeles olnud.. (Selle sündmuse peale lubasin endale, et korraldan oma sõpruskonnale ja meie lastele ühe esmaabi koolituse).

Aga sel hetkel seisin seal nagu kõik teised, käed rüpes. Lihtsat niiiiiii kurb oli näha elutut keha ja hinge sellest väljas.

Järsku ma tajusin – hinge sellest väljas.. Ja mul tuli meelde!

On midagi mida me SAAME TEHA!

Astusin vaatamata oma laste manitsustele, emme ära mine.., otse selle mehe juurde ja panin talle valgussamba peale.
Ütlesin lahkelt tema hingele, siin on tunnel, KUI on su aeg, mine Koju, aga kui ei ole, siis MARSS! kehasse tagasi! Ja siis läksin ära, sest rohkemat ma ei teadnud, mida teha.

Ma hakkasin valgussammast peale panema alateadlikult kunagi kui mu õde oli väga haige. Lihtsalt panin valgussamba peale. Nagu suure laia valgustunneli otse üles. Ma ei teagi KUHU see välja läheb. Olen saanud kolm korda ka tagasisidet.. Kaks korda on toimunud pööre tervenemisele ja üks kord on toimunud lahkumine. See on nii, et palve ja valgussammas annab hingele suuna või inimesele jõu.. Kui on Aeg, siis on Aeg. Aga kui mitte, siis on valgustee tagasi kehasse.

Holistika Instituudis õppides sain ma teada kui segaduses võivad olla ootamatult lahkunud hinged. Nad ei pruugi aru saada, et on kehast väljas, eriti kui on nii palju rahvast ümber.. Nad sõna otseses mõttes ei tea kuhu poole lennata või mida teha.

Ole siis sina valgussamba loomisega abiks neile. Näita neile koduteed, üht või teistpidi, üles või tagasi alla. Ta ise valib, nii nagu ette on nähtud. Ja selleks sa ei pea olema Nägija, Tervendaja, Teadja, me oleme kõik KÕIKVÕIMSAD!
Sa vajad vaid otsust, sõnastust ja kujutluspilti.

Läksin läbi passikontrolli ja ütlesin veel viimase palve talle.
Ja siis pool tundi hiljem, pagasit oodates, nägin kuidas ta viidi kanderaamil välja… ning tal oli hapnikumask peas! Ta tuli tagasi!!!

Ma ei võta siinkohal mingit sõna selles osas MIS teda aitas. Mega tubli politseinik, kes elustamisel alla ei andnud; vägev hing, kes endale sellise kogemuse valis; visa mees, kes ei soovinud surra; tema naine, tütar ja tütretütar, kes ta kõrval olid ja lõplikult minna ei lasknud. Või aitas valgussammas. Me ei tea. Iial ei saagi teada. Aga – sa saad seda ALATI teha kui keegi on hädas!

Ja tuletan veel meelde ka valguspalve, mille Lehtse Valve mulle kunagi edasi andis, hoian seda elus ja jagan ka teiega.
Valgus on mu ees,
valgus minu sees,
valgus minu ümber
ja mina valguse sees.

Olgem hoitud ja ärge alahinnake palve, sõna ja kujutluspildi väge!
SINA OLED VÄGA VÄGEV.

Palvetan, et selle mehega on kõik korras ja arstid suutsid ta täielikult elule tuua ja tal tuleb veel palju toredaid reise oma kallitega!