Tühja kleidi aasta..

 

Väga kartsin, et äkki jääbki nii ja ma ei poe enam kunagi elevusega oma kleitidesse. Ei jäänud! Pidin lihtsalt väga vaikselt ja kannatlikult ootama, iseenda sees pusasid harutama ja seletamatuid kehalisi protsesse usaldama.

 

Sügisesel pööripäeval sain valmis ning tiibu sirutades märkasin nende uut ulatust ja erilist kandvust! Pugesin oma kleitidesse ja peeglist vaadates nägin päris samasugune välja nagu ennem, aga hingepeegel näitas hoopis uut inimest!

 

Ruum minu sees peaaegu et ei mahtunud kleidi sisse ära. Tänu- ja kaastunne kogu elava ja ka elutu vastu.. (Kas midagi elutut üldse eksisteerib, tegelikult?!), täiuslik juhatus kui usaldan end kuulata, uued tajud ja tunnetused, pildid ekraanil kohati ikka väga suured..

 

Selle aasta üks märksõnadest on minu jaoks usaldus. Usaldus iseenda ja elu vastu. Ankurdan endasse kindla teadmise, et kõik, mis toimub on igal juhul meie kõrgemaks hüvanguks, ka kõige raskemad hetked. Neist tuleb lihtsalt end läbi lasta kanda. Usaldada, et lumememm sulab alati lõpuks ära, a l a t i! Mitte keegi pole näinud igavest lumememme!

 

Usalduse väga oluline aspekt on märkide lugemine. Nende pisikeste märguannete, mis tulevad me enda seest. Oleme harjunud pidama neid uitmõteteks, tegelikult on need väga puhtad kõrgema mina sõnumid.

See on see esimene tunne, esimene mõte. Millele järgnevad kohe mõistuse poolt loodud teine ja kolmas ja sajas. Aga just see esimene, see on taju ja juhatus. Ning kui see on kinni püütud, siis on vaja vaid usaldada, et see ongi sinu tõde. Ükskõik kui “huvitav” see sel hetkel ka ei tundu.

 

Näiteks eile.. Nii ootasin aasta viimast tantsupidu, sellel osalemiseks polnud mingit takistust. Sõbranna ootas, et saaks mind peale võtta, töö sai ilusti õigeks ajaks tehtud, elevus tantsuõhtust oli alates hommikust sees. Ja siis kui oli aeg minekule asuda, siis mu keha lihtsalt ei liikunud paigast. Ei pugenud kleidi sisse. Istusin diivaninurgal ja imestasin enda üle, käed samal ajal sõpradele sõnumeid toksides, et ma ei tule. Mul oli kahju, aga tean, et keha ei valeta. Teadlikult otsustasin teda kuulata ja tegin hoopis kaminasse tule. Mul oli nii hea. Kleit rippus tühjalt, aga mina sain täidetud iseendaga olemisest. Ma ei pidanud minema. Julgesin end usaldada ja tegin kindlasti õigesti.

 

Me ei tea millised sündmused jäävad meil sisetunnet kuulates kogemata või vastupidi saavad kogetud. Ka seda tuleb usaldada, et me ei saa iial kõike teada.

 

See oli minu teine märksõna sellest aastast – lasin lahti soovist kõike teada (noh tegelikult: kontrollida).

Mäletan kuidas lapsepõlves oli mu suurim küsimus – kuidas ja kust saan ma teada kuidas maailmas asjad käivad? See oli mu jaoks põletav teema. Kartus eksida ja rumal näida, kõike õigesti teha, isegi soov kõige paremini teha.. Milline pinge.

Kestab mingis mõttes senini, kuigi ma olen enda meelest mõnusas kohas, mis ilmneb selles, et selleks, et miskit luua ma ei pea tingimata teadma, kuidas see välja kukub või mida selleks tegema peab. Lihtsalt hakkan looma ja alati ilmneb mingi tulemus. Ehk et sellest kammitsast olen ma prii, et looma hakata alles siis kui on läbi analüüsitud protsess ja kujustatud tulemus. Aga siiski.

 

Ma olen loomult uudishimulik ja ikka tahan teada kuidas asjad käivad ja mis ees ootamas on. Lisaks olen veel suur optimeerija. Vot sellest on see aasta mind aidanud õrnalt lahti sulatada, asjad on nagu on ja toimuvad kui toimuvad. Ja mina, väike nupuke, ei pea teadma miks, kuidas, kas. Huuuuh, aitäh iseendale selle eest! Päris suur pingelangus.

 

Aasta teises pooles sain suure kingituse enda missiooni sõnastamisest. Kümme aastat olen pildistanud pisikesi äsja ilmale tulnud inimhingekesi. Tohutu armastusega enda töö vastu, kuid alles sel aastal sain sõnastatud selle, mida tegelikult teen.. Pilte teen, seda kindlasti, loon mälestusi. Kuid miskit väga olulist on selles veel..

 

Ma vaatan terve fotosessiooni uuele inimhingele silma. Mul on alati väga sügav ja tugev kontakt beebiga ja me ju muudkui vaatleme teineteist. Olen esimesest päevast alates olnud vastsündinu pilgust lummmatud ning seda iga kord ka kaamerasse püüdnud püüda. Just otsevaadet, kaamerasse, mis hiljem pilti vaadates on vaade otse silma sisse, hinge sügavusse.

 

Just see ongi mu missioon, luua võimalus sellel hingekesel tulevikus saada ühendus oma puhta algolemusega, läbi pilkkontakti paari-päevase iseendaga, mis on püütud fotole. Kui ma selle sõnastatud sain, siis toimus mu sees suur hingeliigutus. Milline kingitus iseendale teha tööd, milles avaldus uus, nii avar ja sügav mõõde. Milline kingitus sellele hingekesele, kes võib olla paarikümne aasta pärast elu keerdkäikude tõttu on ühenduse enda puhta minaga kaotanud ning läbi pildi selle kontakti taastada saab.

 

Selline aasta oli.. neli tihedas kirjas täiskirjutatud kaustikut. Kuid jäägu siia vaid peamine!

Kogu hingest ja südamest soovin – tulgu uus kalendriaasta teile parim – kehale turvaline ja hingele särav!

 

Ning täitugu kõik teie soovid!

(soovimisega ole aga väga ettevaatlik, kõik saab tõeks. Minu soov enne oma suurde kuklerpalli minemist oli saada ühendus Loojaga. Sain. Ja muidugi see ei saanud juhtuda lihtsalt ühel hommikul magusast unest ärgates.. Seega tuleb olla ettevaatlik väga suurte soovidega, või siis öelda alati juurde – saagu see toimuma mu kehale ja meelele turvaliselt, just sellisel määral, mida vastu võtta suudan)